Vesiliug

Vesiliug on väga ohtlik nähtus, mis ilmneb märjal teel sõites - selle mõju on samaväärne jääl libisemisega. Kulunud turvisemustriga ja madala rõhuga rehvid kaotavad veega kokkupuutel kontakti teekattega juba 50 km/h tunnikiiruse juures. Samas kui uued rehvid säilitavad haarduvuse kiiruseni kuni 100 km/h. Ebapiisav rehvirõhk võib põhjustada vesiliugu alates kiirusest 70 km/h.

Kui rehvid ei suuda liigset vett ära juhtida tekib rehvi ja teepinna vahele veekiil, mis takistab kontakti teepinnaga ja muudab haarduvuse minimaalseks – nii võib kontroll auto üle täielikult kaduda. Vesiliugu mõjutavad kolm olulist tegurit: rehvi seisund, sealhulgas turvisemustri sügavus ja rehvirõhk, sõidukiirus ja teepinnal olev niiskus.

Vesiliu erinevad faasid:

1. faas

Mõõdukas vihm, stabiilne kiirus: vesiliu risk on piiratud. Veehajutus on efektiivne ning kontaktpunkt rehvi ja teekatte vahel on optimaalne.

2. faas

Vee ärajuhtimine on kehvenenud, suurenenud on kiirus, veekogus rehvi ja teepinna vahel suureneb. Rehvil on vee hajutamisega raskuski.

3. faas

Rehviturvis on üleujutatud, tekib veepadi rehvi ja teekatte kontaktpunkti vahele. Vett ei juhita enam ära. Rehv ei haardu ning tekib vesiliug.

Märkus: Rehvide alarõhu tagajärjed

	Rehvirõhk	Kiirus	Selgitus
	2,4 bari (35 psi)	0 km/h	Kogu turvis (tumedam osa pildil) on kontaktis teepinnaga.
	2,4 bari (35 psi)	100 km/h	Kontaktpunkt on vähenenud, kuid tänu rehvi soontele juhitakse vesi siiski ära.
	2 bari (30 psi)	100 km/h	Rehvi kontaktpind teekattega on vähenenud. Vesiliu risk on suur.
	1,7 bari (25 psi)	100 km/h	Rehviturvis on üleujutatud. Rehvi ja teekatte kontaktpunkti vahele tekib veepadi. Vett ei suudeta ära juhtida. Rehv ei haardu ning tekib vesiliug. Sõiduk muutub juhitamatuks.

Eelnevat infot arvestades on soovitatav pidevalt rehvirõhku ja rehvide seisundit kontrollida, et vesiliu ohtu minimaliseerida. Lisaks tuleb vihmase või märja tee korral valida vastav sõidukiirus.